“Mõnda raamatut tuleb maitsta, mõni tervelt alla neelata, vaid vähesed tasub peeneks närida ja ära seedida; teisisõnu, ühtedest raamatutest tuleb lugeda vaid katkendeid, teisi pealiskaudselt lehitseda ja kolmandad, need vähesed, tervikuna hoolikalt ja tähelepanelikult läbi lugeda. Mõnda raamatut võib lasta ka kellelgi teisel lugeda või sellest väljavõtteid teha.” 

Francis Bacon, 1597

Päevast-päeva loeme erinevaid tekste – ajalehte, elektronkirju arvutis, raamatuid paberil või e-lugeris. Jagagem oma raamatute lugemiselamusi – oli ehk midagi, mis liigutas, mis üllatas, mis vaimustas. Millest õppisin enda jaoks midagi uut, mis tuletas meelde ammu ununenud vana, mis valgustas miskit üdini tuttavat täiesti uuel moel.
TÜPK keelekeskus kutsub kolledzi tööperet ja üliõpilasi igas õppeastmes ja -vormis oma kirjasõna-elamusi selles blogis avaldama. Tähtsam kui eriliselt sorav sõnaseadmisoskus on oma eheda emotsiooni usaldamine heatahtliku ja uudishimuliku lugeja ette, kellele sooviksid sarnaseid tundeid nagu sind ennast lugedes ja mõtiskledes valdasid.
Kuidas oma sissekannet lisada, loe täpsemalt lipiku Juhend alt. Lugeda võib igas keeles, aga sissekandeid teeme eesti keeles. Kirjuta siia ise ja kaasa sõpru.
Rõõmsat lugemist ja jagamist!

Eat, pray, love

Elizabeth Gilbert on kaunis ameeriklanna, kes on kirjutanud mitu raamatut oma elukogemustest, peamiselt siiski armastusest. Kuulsin tema raamatust “Eat pray love” juhuslikult ühest jutusaatest, kui see oli alles ilmunud ning ta maailmale veel tundmatu oli. Võin öelda, et see raamat jättis kustumatu jälje ning on leidnud kindla koha minu öökapil, et teda ikka ja jälle uuesti lugeda saaksin. Nüüdseks on see raamat saavutanud ülemaailmse tuntuse ning valminud on ka samanimeline mängufilm, kus peaosas mängib andekas Julia Roberts.

Elizabeth oli 32-aastane, tal oli kõik, mida üks naine soovida oskaks – haridus, kodu, hea töö ja abikaasa. Kuid ta teadis, et miski oli valesti, midagi oli puudu ning see põhjustas temas pidevat ärevust, depressiooni ja meeleheidet, kuni ta üks päev otsustas lahutada. Lahutus oli raske ning valmistas palju tüli ja negatiivsust. Ta armus küll peagi uuesti, kuid ka see suhe ei jäänud kestma, sest midagi endiselt kripeldas sees. Oma hingelt  janunes ta seikluste järele ning kuna miski teda enam kinni ei hoidnud, otsustas ta töölt ära tulla ning täiesti spontaanselt üksinda aastaks maailma avastama minna ning koos sellega ka iseennast. Tema esimeseks sihtpunktiks oli Itaalia, kuhu saabudes oskas ta vaid loetud arv sõnu. Sellest hoolimata kohanes ta ruttu ning leidis  endale sõbrad, kellega suhtleb tänaseni. Samuti õnnestus tal juurde võtta elu parimad kümmekond kilo ning täiel rinnal elu, ja mis peamine,  toitu nautida. Kui neli kuud Itaalias otsa sai, viis teekond teda järgmisesse sihtkohta, milleks oli India. Seal pühendas ta end vaimse poole rikastamisele ning läbi hommikuste mediteerimiste ja palvetamiste üritas endaga spirituaalsel tasemel kontakti leida. Ka Indias kohtas ta selle lühikese nelja kuu jooksul inimesi, kes tema jaoks väga tähtsateks said ning tema eneseotsinguil kõvasti kaasa aitasid. Oma viimaseks sihtkohaks valis ta Bali, kus ta armus parimal viisil – ootamatult. Tema armastatuks oli Brasiilia ärimees, kellega ta kohtus täiesti juhuslikult siis, kui mees ta peaaegu auto alla ajas. Nende suhe arenes ning olgugi, et esines raskusi ja napilt ka hüvasijätt, on nad tänaseni õnnelikult abielus.

Nagu eelnevalt mainisin, oli selle raamatu lugemine midagi sügavamat kui lihtsalt meelelahutus ja ajaviitmine. E. Gilbert on suurepärane kirjanik ning peale selle, et raamatut on peaaegu võimatu käest panna, suutsin end mitmeid kordi temaga samastada. Selline eriline side raamatuga on mul väheseid kordi tekkinud, ning loodan, et ka teised seda kogeda saavad.

Kätlin Tamm
AÜEP1

Charlotte Brontë „Jane Eyre”

Charlotte Brontë oli inglise kirjanik. 1847. aastal mil romaan „Jane Eyre” avaldati, saavutas teos ka kohese edu. Ka Charlotte õed Emily ja Anne olid kirjanikud. Ajal, mil õed Brontëd elasid, oli keeruline naisterahval avaldada midagi enda oma, sealhulgas kasutades enda nime. Niisiis kasutasid kõik kolm pseudonüüme: Charlotte oli Currer Bell, Emily oli Ellis Bell ja Anne oli Acton Bell. Nende romaanidest, Emily kirjutatud „Vihurimäe”, Anne „Agnes Grey” ja Charlotte „Jane Eyre”, said bestsellerid. Charlotte romaan tunnustati ka aasta parimaks raamatuks ajal, mil see avaldati.

Romaanist on tehtud väga palju filme, erinevaid miniseriaale ja ka muusikale. Kõige värskem on 2011. aastal film.

See romaan räägib ühe noore naise elust. Jane Eyre jäi väikse tüdrukuna orvuks. Ta elas koos mrs. Reedi ja tema kolme lapsega, Eliza, Johni ja Georgianaga Gatesheadis. Mrs. Reedile ei meeldinud Jane ja andis seda ka mõista. Majas elades oli Jane’l ainult üks sõber, kelleks oli majateenija Bessie. Mrs. Reed kutsus külla ühe mehe, kelleks osutus Lowoodi vaestekooli juhataja Mr. Broklehurts. Põhjuseks, miks Mr. Broklehurts külla tuli oli see, et Mrs. Reed tahtis Jane’i saata vaestekooli. Jane pakkis oma asjad heameelega kokku ja lahkus Gatesheadist Lowoodi.  Lowoodi vaestekooli õpilasteks olid ainult tüdrukud. Koolikord oli karm, elamistingimused olid halvad. Koolis tutvus ja sõbrunes Jane Helen Burnsiga. Kui kooli tabas tüüfuse puhang, suri palju õpilasi, teiste hulgas Helen.

Jane lõpetas kooli ja asus kooli tööle õpetajana. Kuid Jane tahtis lahkuda ja otsis uut töökohta. Ta leidis endale töö Thornfield’s kus ta pidi olema guvernandiks Adele’le. Thornfieldi peremees mr. Rochester oli karmi olekuga. Algul ei käinud ta kuigi tihti Thornfieldis, kuid  pärast Jane’ga tutvust hakkas tihemini külastama. Jane ja mr. Rochester armusid üksteisesse. Mr. Rochester tegi jalutuskäigul Jane’le abieluettepaneku, mille ka Jane vastu võttis. Pulmapäeval kirikusse saabudes teatas üks mr. Rochester’i tuttav, et pulmad jäävad ära, kuna ta on juba abielus. Mida ka mr. Rochester tunnistas, kuid ta naine on hull. Jane oli väga löödud sellest ja järgmisel päeval lahkus ta Thornfield’st. Ta võeti vastu ühte perekonda. Hiljem tuli välja, et nad on tema sugulased. Jane’le tehti järjekordne abieluettepanek St. John’i poolt, kes oli usklik meesterahvas ja tahtis minna Indiasse ja Jane’i kaasa võtta. Kuid Jane keeldus ettepanekust.

Ta läks tagasi Thornfield’i, kuna tahtis näha mr. Rochester’i. Saabudes ta nägi, et mõisast oli jäänud vaid varemed. Jane küsis kohaliku käest, mis juhtunud on. Jane’le räägiti, et härra hull naine oli pannud maja põlema ja roninud katusele. Mr. Rochester tahtis naise alla tuua, kuid naine hüppas alla ja sai surma. Mr. Rochester’le kukkus tala peale ja ta kaotas põlengu tõttu oma käe ja nägemise.  Ta kolis ühte oma teise mõisasse, mis asus kuskil metsade keskel. Jane otsis koha üles ja asus sinna elama koos mr. Rochesteriga. Ajapikku taastus  mr. Rochester’i silmanägemine. Ja nad said väga õnnelikuks!

Katre Heamäe

AÜEP-1

Raymond Carver “Üks hea asi” (A Small, Good Thing)

Autorist

Raymond Clevie Carver, Jr (25. mai 1938 – 2. august 1988) oli ameerika novell kirjanik ja luuletaja . Carver oli kirjanik 20. sajandi lõpul ja suur osaline Ameerika taaselustamises novelli kirjanduses 1980.

Raymond Carver suri 2. augustil 1988. aastal, kaks kuud pärast oma viiekümnendat sünnipäeva, olles pälvinud terve rea kirjandusauhindu, andnud vaimustunumatele kriitikutele põhjust kõnelda endast kui “Ameerika Tšehhovist”, “Sherwood Andersoni, Sinclair Lewise ja Hemingway traditsioonide jätkajast” ning viimasest aastakümnest kui “Carveri ajastust Ameerika lühiproosas”. 

Sisust

“Üks hea asi” on auhinnatud lugu, mis on Carver’i kolmas suur jutukogu. See on üks Carver’i parimaid teoseid. Raamat koosneb väikestest lugudest. Üks lugu räägib kaheksa aastasest poisist Scotty’st, kes suri kolm päeva pärast autoavariis autolt löögi saamist, kui ta kooli kõndis. Carver seletab lihtsas keeles jutukesi, mis panevad mõtlema. Teises jutus räägib ta leinavatest vanematest, nende läbielamistest ning probleemidest. Lood on traagilised, kuid head ja õpetlikud. Carver püüab anda edasi sõnumit, andestamisest, lahkuses ja tervendavast jõust ühiskonnas. Minu arvates on need lood väga põnevad, õpetlikud ja tõesti mõtlema panevad. Soovitan soojalt.

Kadri Sirk

AÜSR1

Thijl Ulenspiegel Charles De Coster

Thijl Ulenspiegelit kutsutakse nii vaid seetõttu, et ta nimi tähendab öökulli ja peeglit, tarkust ja janti. Öökull on see, kes levitab laimu ebameeldivate inimeste kohta ja kui temalt sõnade kohta vastutamist nõutakse, hüüab ta targalt: „Mina ei kinnita midagi, räägitakse“. Loomulikul see „räägitakse“ on tabamatu. Öökull on see, kes poeb aulikku perekonda, käitub peigmehena, heidab varju tütarlapsele, laenab raha ja vahel ka maksab tagasi, ning kaob, kui enam midagi võtta pole.

 

Teose tegevuskäik pärineb 14.sajandi algusest. Teoses saab luua seoseid tänapäevaga, leidub palju sarnasusi ja huvitav on mõelda, et selle kaheksasaja aastaga on peamised inimese temperamenditüübid vähe muutunud.

 

Raamatu alguses nägi küla arvatav nõid Katelijne nägemust, kus kaks lapsukest sündisid. Üks Hispaanias infant Felipe ja teine Klaasi poeg, keda hiljem hakati kutsuma Thijl Ulenspiegeliks. Nägemuses nägi, et Felipest saab timukas, mida mõjutas see, et ta oli Karl V poeg ja Thijlist lustlik vembumeister, kellel oli hea süda.

Thijli isa Klaas oli tubli ja aus söekandja, kes põletati tuleriidal ning ema Soetkin lasi end surnuks piinata, et pojale varandus jätta.

Kuningas Felipe omas võimu, ta oli kaval ja julm. Riigi kehvadel aegadel, tuli ka ette, et pidi oma rahvast süüdistama ja nendelt varandust vähendama.

Kuninganna Maria pidi kuningale olemas olema, sest nii oli nõutud. Tänapäeva mõistes tähtsa poliitiku vihmavarjuhoidja.

Kalakaupmees Judocus, kes oli puhas ihnuskoi ja nokitses omaette oma kuivatatud voblasid, aga kui midagi niisama anti, oli tema järjekorras esimene. Judocus kaebas Klaasi peale, et tema varandusest pool saada. Pärast Klaasi põletamist ta õnneks tundis end halvasti ja lubas varanduse külaelanike vahel jaotada, aga varandust ta ei näinudki.

Peategelane Thijl, kes lõbutses ja nautis elu, aga kui midagi halba paistis oli vaja põgeneda, jättes kõik hoolivad inimesed maha. Empaatiline tegelaskuju. Teoses oli mõni üksik koht, kus oli tunda, et temagi hoolib teistest. Pärast isa põletamist, tõmbus ta täielikult endasse ja tundis end süüdi ning oli tunda hoolivust Nelest kogu teoses.

 

Teose lõpus sai küll peategelane Thijl surma, kuid see tegi lõpu kaasaelavaks ja ilusaks. Eksisteeris tõeline armastus ja Thijlist sai legend. Teos andis selge ülevaate hiliskeskajast, võimupiiridele ja karistusastmetele oli suurt tähelepanu pööratud.

Helen MD

Robert Randma “Sigaret”

Robert Randma on sündinud 1984. aastal Tallinnas, 2009. aastal ilmunud„Sigaret“ on tema esikromaan.

Teos jutustab 29-aastasest Raul Taanikust, kes ühel etnofestivalil koomasse langes ning kogu raamatu tegevuse ajal Ida-Tallinna keskhaiglas teadvusetult lamab, põhjuseks üks maarohtudes kokkukeeratud sigaret.

Kogused sigaretis juhtusid olema täpselt sellises vahekorras, et sigaret muutus maagiliseks ning Raul hakkas rändama sigaretisuitsu abil erinevate inimeste kehades. „Ma olen päris veendunud, et see kõik pole uni. See on ebatõenäoline reaalsus. Sellest pole mõtet kellelegi rääkida. Mind peetakse hulluks. Ei, mitte hulluks, sest hullus on tänapäeval kompliment. Mind peetakse üheks neist inimestest, kes kujutavad endale ette vaimutasandeid ja veidrusi, mis neid seltskonnas huvitavamaks peaksid muutma.“

Raul tegutseb seitsmes erinevas kehas: depressioonis vaevlevas Andreses, teismelises Liina, kunstnik Veronikas, vanamemm Maaemas ehk Õie Roosis, tähelepanuvajadusega Suvises ehk Kolme Karus, mustanahalises vahetusõpilases Ritas ning kirurg Priit Härmastes. Kehad on valitud väga erinevad, pakkumaks lugejaile iroonilisi kirjeldusi ja dünaamikat.

Randma on seitse erineva vanuse, sotsiaalse grupi ja sooga inimest väga usutavalt ja omanäoliselt eristanud. Iga tegelane on omamoodi, oma tajude, mõtete, sisemaailma, keelekasutuse ja käitumisega. Ja seda on huvitav lugeda, sellele kaasa mõelda, mõtiskleda. Vahel lugedes on tunne, nagu sekkuksid ise kellelgi teise ellu, kuna kirjapandu on niivõrd usutav. Algaja kirjaniku keelekasutus on samuti hämmastust tekitav, kuidagi väga tabav ja muiet näole manav.

Soovitan lugeda kõigil, kes soovivad lugeda midagi teistsugust, haaravat, kütkestavat ja pisut ulmelist kogeda, sest “tõeline 21.sajandi turism ei ole kosmoses uudistamine, vaid inimekehade külastamine.”

Katariina
TH1

„Me olime eesti sõdurid“  Carl Orav

Mitmete teise maailmasõja teemaliste raamatute seast väärib minu silmis erilist tähelepanu Carl Orava „Me olime eesti sõdurid“. Carl Orav on kokku kogunud viie Eesti Vabariigi Sõjaväe Tehnikakoolis (aastatel 1936 – 1940) õppinud kursusekaaslasest ohvitseri lood Nõukogude okupatsioonist ning maailmasõja ajast. Nad olid sõbrad ja head kaaslased kuid erinevate sündmuste tõttu läksid nende teed lahku. Pärast sõja lõppu pääsesid nad eri teid pidi läände ning hiljem taastasid oma sõpruse. Seejärel tehtigi otsus oma mälestustest kirjutada.

Raamatus kirjeldatud lood on šokeerivad, siirad ja kohati peaaegu uskumatud. Lühikese ajaga on maailmas nii palju muutunud, et raske on uskuda kuidas siinsamas Eestis kõigest 70 aastat tagasi leidsid aset kirjeldatud sündmused. Kuna lood on niivõrd isiklikud, siis kohati on raamatus küllaltki häirivaid katkendeid – näiteks üksikasjalikud kirjeldused oma vigastustest ja tunnetest neil hetkedel. Inimlikkust rõhutavad eriliselt paljud emotsioonid, armastus oma kodumaa ja rahva vastu, alistumine, ühtekuuluvus, lootused ja nende purunemine. Tahes tahtmata hakkab lugeja mõtlema, kuidas tema ise oleks nendes olukordades tundnud või käitunud.

Mind pani see raamat mõtlema inimeste tegudele kriitilistes oludes. Sageli panevad ju halvad sündmused inimesi kokku hoidma ning kaasinimestest hoolima. Kui nii, siis miks oli inimelu teatud inimestejaoks niivõrd tühine? Oli palju ohvitsere, kes olid vandunud kaitsta Eesti riiki kogu oma mõistuse ja jõuga, kuid keda pärast vastupanuta alistumist Nõukogude võimule ootas lask kuklasse ja ristita haud Siberi mullas. Küüditamine oli eesti rahva jaoks arvatavasti üks hirmsamaid sündmusi Teises maailmasõjas. Selle raamatu tegelaste ja ka enamiku rahva seas suhtutakse küüditajaisse kui mõrvareisse ja riigireetureisse. Kuid kas meie oleme ikka õiged inimesed selle üle kohut mõistma? Kas sa valid oma perekonna ohutuse ja pöörad end sellega oma riigi vastu või sured rahva silmis kangelasena? Paljud mehed, kes olid andnud oma vande eesti riigi eest võidelda, läksid hoopis võõrvägede poolele. Kuid kas mitte ei tungi inimese ellujäämisinstinkt viimases hädas esile ja ei pane meid enda päästmiseks tegema hirmsaid tegusid? Selle raamatu kangelased vastasid nendele ja paljudele teistele küsimustele ja sellest olenes ka nende ellujäämine sõjas.

Raamat annab võimaluse tänapäeva inimesele süveneda ajalukku läbi teise inimese silmade ning seeläbi seda ka paremini mõista.

 

Kristiin Neiman, SR1.

Lauren Conrad “L.A Candy”

Minu viimatine raamat, mida lugesin, oli Lauren Conradi inglise keelne novell „L.A Candy“. See raamat on kindlasti rohkem sobilikum  neidudele, kuna räägib kahest tüdrukust, kes on olnud parimad sõbrannad väikestest lastest saati, nende igapäevaelust ning tegemistest. Sobib kindlasti rohkem neidudele, keda huvitab teiste inimeste toimetulek igapäevaste probleemide ning asjaajamistega, samuti pingelised suhted sõpradega ning keerulised suhtekolmnurgad.  Raamat on kirjutatud lihtsas inglise keeles ja teksti on väga kerge jälgida ning sellest aru saada.

„L.A Candy“ räägib 19-aastasest Jane Roberts’ist ja tema parimast sõbrannast Scarlett’ist, kes kolivad väikesest kodulinnast Los Angeles’i, et saada uusi kogemusi suures linnas. Jane loodab tulevikus tegeleda ürituste korraldamisega ning seoses sellega saab ta oma ema ammuste tutvuste läbi L.A’s tööle tähtsa naise, Fiona Chen’i firmasse. Scarlett õpib sealses kolledžis filosoofiat. Jane on blondide lokkidega armsa välimusega siiras tüdruk, kes hoolib teiste arvamusest ning näeb kõikides inimestes ainult parimat. Tal on väga hoolivad vanemad, kes toetavad Jane’i igas olukorras ning otsuses. Scarlett seevastu on brünett sarkastlik ning otsekohene noor neiu, kes ei karda avaldada oma arvamust mis tahes olukorras. Temal jällegi on vanemad, kes on elukutselt arstid ning ootavad Scarlett’ilt sama suundumust. Jane on olnud oma kodulinnas pikka aega suhtes Calebiga, kes ta hoolimatult maha jättis. Scarlett vastupidiselt Janele on arvamusel, et ’meres on palju kalu’ ehk suhte loomise pärast ei tasu muretseda ning vahetab partnereid üsnagi tihti, kuidas ette juhtub. Peale paari L.As veedetut õhtut on tüdrukud juhuslikult kohtunud nii mõnegi meeldiva inimesega. Sealhulgas Bradeniga, kellel on kokku-lahku suhe oma tüdrukuga, kuid kes sellest hoolimata meeldib Jane’le, ilmselt ka tänu nende äkitselt tekkinud heale sõprusele.  Tüdrukud jäävad ühel õhtul klubis olles silma tuntud produtsendile, kes otsib just osatäitjaid oma uude tõsieluseriaali. Läbirääkimiste tulemusena lõpuks oma nõusoleku andes ei mõista tegelikult tüdrukud aga seriaali tõsidust ning selle edasist mõju nende elule. Produtsendi kirjeldusel hakkab kaamera nende ja veel kahe väljavalitud tüdruku  igapäevaelu  jälgima vahel harva, kuid salvestust alustades jälitab tiim neid peaaegu 24/7. Tüdrukud peavad kolima uude korterisse, sest nende esialgne üüritud korter on seriaali jaoks liialt väike, vana ning nö. vaene. Neile saadetakse filmimise ajal sõnumeid, mida nad peavad ütlema ning neile määratakse ette, kellega ja kuna nad suhtlema peaksid. Kokkuvõttes pole nende endi tavalistest argipäevadest enam midagi alles ning see avaldab mõju ka tüdrukute omavahelisele suhtele, rääkimata nende elule. Enamjaolt räägib see raamat sellest, kuidas võib avalik tähelepanu  ning varasemalt kättesaamatu sülle langemine mõjutada inimese suhtumist oma varasematesse väärtustesse ning tõekspidamistesse.

Kuna see raamat on seeria esimene osa, ei ole siin erilist ühtset  kulminatsiooni ega lõpupointi, raamatu lõppedes jätab see peategelaste loo otsad lahtiseks ning ootama järgmist osa.

TH1 Maria Kütt

“Roger Ackroydi mõrvamine” Agatha Christie

Minu viimane nö lugemiselamus küündib aastate taha, mil sai põhikoolis alles käidud. Selleks teoseks on üle maailma tuntud Agatha Christie “Roger Ackroydi mõrvamine”.

Kriminaalromaanidega kuulsust kogunud Agatha Christie sellekordses üllitises astub üles Hercule Poirot. Kõigile teada-tuntud Poirot oli kutsud uurima järjekordset mõrva, sel korral Roger Ackroydi, rikka inglasest härra oma.

Antud teos paelus mind tollal niivõrd, et pidin romaani autori kohta rohkem uurima. Teose puhul jäi enim silma just peategelase kulgemine kuriteo ümber toimuvas, kus ümberringi kõlasid kuulujutud, mille põhjal Poirot suutis jõuda tõeni ja avalikustas selle. Tõe kuulmine šokeeris, šokeeris tol ajal isegi nii palju, et antud teos hinnati 1990. aastal avaldatud edetabelis “The Top 100 Crime Novels of All Time” viiendale kohale.

Tõeks osutus raamatu alguses härra Poirot’le abistavaks käeks hakanud belglane Dr. James Sheppard, kes oli ka loo jutustaja rollis. Poirot tegi seda oskuslikult, eraldades sõkaldest kõik ülejäänud mõrvaga seotud kahtlusalused. Ainsa terana jäi püsima just teda abistanud ja kogu mõrvamüsteeriumit kõrvalt uurinud Dr. Sheppard.

Elamuseks kujunes loetu tänu Christie põnevusttekitavate mõrvade ja nende lahenduste teada saamisele. Ses teoses just Dr. Sheppardi mõrvariks kuulutamine ja lahenduskäiguni jõudmine Poirot poolt.

Endrik
TH-1

“Pommeri aed” Mats Traat

Viimane raamat, mida ma lugesin, oli „Pommeri aed“, mis on kirjutatud Mats Traadi poolt. Oma žanrilt on teos romaan, mille tegevus toimub 19. sajandi lõpus Eestis.

Jaan Pommer on koolmeister Jaagusillal ning teos räägibki põhiliselt tema tegudest. Mulle meeldis raamatu juures see, et põhjalike kirjelduste abil sai sealsetest oludest kergesti aimu ja tekkis tunne, nagu oleks isegi seal. Peamiselt räägib teos Jaani ning tema kooli käekäigust ja kirjeldab kitsikust ja raskeid olusid. Näiteks ei olnud vald nõus toetama kooli renoveerimmist rahapuuduse tõttu, kuigi seintest käis juba tuul läbi ja lisaks toimus raamatu tegevus põhiliselt talvel, mis muudab olud veelgi keerulisemaks.

Teise teemana käsitletakse Pommeri kiindumust taimedesse ning eelkõige puudesse. Ilmselt seetõttu on raamatul ka selline nimi. Talle meeldib vaadata oma aias olevate puude käekäiku ning usub, et puud teevad näiteks sellestki omad järeldused, mis järjekorras neid lubjatakse või väetatakse ja siis kasvavad ka vastavalt. Tema peamiseks eesmärgiks ongi tegeleda hästi nii taimede kui koolilastega. Mõlemal alal tuleb tal ka ette raskusi, kuid kõigele leidub lahendus.

Raamatu lugemine andis mulle mõista, kui raske oli elu vanasti ning oli minu jaoks huvitav lugemine. Seetõttu soovitan ka teistelegi, otsivad raamatut, mida võiks lugeda.

Tauri Vetemäe
TH-1

“Kõrbelill” Waris Dirie, Cathleen Miller

Minu üheks viimaseks raamatuelamuseks on raamat “Kõrbelill” Raamat läks mulle väga hinge ning olen ka vaadanud mitemeid kordi samanimelist filmi. Raamat räägib tüdrukust ja tema teekonaast Sommalia kõrbest tippmoemaailma. Lugu on tõestisündinud ning räägib väga õõvastavast rituaalist Somaalias – naiste ümberlõikamisest ja selle vastu võitlusest.

Waris Dirie on 13 aastane tüdruk, kes põgeneb oma kodust, kui saab teada, et tema isa on korraldanud talle abielu vanema mehega, kes oleks nende perekonnale tänu oma jõukusele kasuks. Waris ei suuda sellega leppida ning ühel ööl põgeneb. Tema teekond läbi kõrbe on väga raske, kuid tüdruk ei loobu. 

Tüdruk jõuab oma tädi kaudu inglismaale sugulaste juurde teenijaks, kui saatuse tahtel jääb ta jälle üksi, oskamata inglis keelt ja omamata elamisluba. Tööd leiab ta kiirtoitlustus restoranis, kus ta jääb silma kuulsale fotograafile. Sellest saab alguse tema tippmodelli karjäär.

Kuid mitte see ei ole kõige tähtsam raamatus, et tüdrukust saab modell vaid raamat kirjutab eelkõige ühest väga jubedast rituaalist, mille vastu Waris võitlema hakkab. Nimelt tema elus ning paljude teiste Somaalia naiste elus on väga kohutav rituaal, mis mitmete naiste elu ära rikub ning väga tihti ka surmaga lõppeb – ümberlõikamine. Kui Warise käest küsitakse intervjuu käigus, et kuidas modelliks saamine muutis tema elu, vastab naine, et tema elu ei muutunud, kui ta sai modelliks vaid kui ta oli kolmeaastane ja ta ümberlõigati. Nimelt eemaldatakse väikestel tüdrukutel suguelundid ning õmmeldakse kinni, et tõestada oma tulevasele abikaasale oma neitsilikkust. Raamatus on Waris väga täpselt ümberlõikust iseloomustanud, mis ka lugedes väga shokeerivaid emotsioone tekitas. 

Praegu elab ta New Yorgis, tegutsedes rahvusvaheliselt tuntud supermodellina. Samas reisib ta maailmas ringi ÜRO erisaadikuna, sõnaosava ja kirgliku inimõiguste advokaadina. 

Raamat oli väga mõtlevapanev ning enne lugemist ei osanud ette kujutadagi täpsemalt, mida sealsed naised tunnevad. Tänu Warise võitlusele selle vastu on maailmas suudetud seda vähendada, kuid siisi tehakse seda tänapäevani.