Kõrval

„Me olime eesti sõdurid“  Carl Orav

Mitmete teise maailmasõja teemaliste raamatute seast väärib minu silmis erilist tähelepanu Carl Orava „Me olime eesti sõdurid“. Carl Orav on kokku kogunud viie Eesti Vabariigi Sõjaväe Tehnikakoolis (aastatel 1936 – 1940) õppinud kursusekaaslasest ohvitseri lood Nõukogude okupatsioonist ning maailmasõja ajast. Nad olid sõbrad ja head kaaslased kuid erinevate sündmuste tõttu läksid nende teed lahku. Pärast sõja lõppu pääsesid nad eri teid pidi läände ning hiljem taastasid oma sõpruse. Seejärel tehtigi otsus oma mälestustest kirjutada.

Raamatus kirjeldatud lood on šokeerivad, siirad ja kohati peaaegu uskumatud. Lühikese ajaga on maailmas nii palju muutunud, et raske on uskuda kuidas siinsamas Eestis kõigest 70 aastat tagasi leidsid aset kirjeldatud sündmused. Kuna lood on niivõrd isiklikud, siis kohati on raamatus küllaltki häirivaid katkendeid – näiteks üksikasjalikud kirjeldused oma vigastustest ja tunnetest neil hetkedel. Inimlikkust rõhutavad eriliselt paljud emotsioonid, armastus oma kodumaa ja rahva vastu, alistumine, ühtekuuluvus, lootused ja nende purunemine. Tahes tahtmata hakkab lugeja mõtlema, kuidas tema ise oleks nendes olukordades tundnud või käitunud.

Mind pani see raamat mõtlema inimeste tegudele kriitilistes oludes. Sageli panevad ju halvad sündmused inimesi kokku hoidma ning kaasinimestest hoolima. Kui nii, siis miks oli inimelu teatud inimestejaoks niivõrd tühine? Oli palju ohvitsere, kes olid vandunud kaitsta Eesti riiki kogu oma mõistuse ja jõuga, kuid keda pärast vastupanuta alistumist Nõukogude võimule ootas lask kuklasse ja ristita haud Siberi mullas. Küüditamine oli eesti rahva jaoks arvatavasti üks hirmsamaid sündmusi Teises maailmasõjas. Selle raamatu tegelaste ja ka enamiku rahva seas suhtutakse küüditajaisse kui mõrvareisse ja riigireetureisse. Kuid kas meie oleme ikka õiged inimesed selle üle kohut mõistma? Kas sa valid oma perekonna ohutuse ja pöörad end sellega oma riigi vastu või sured rahva silmis kangelasena? Paljud mehed, kes olid andnud oma vande eesti riigi eest võidelda, läksid hoopis võõrvägede poolele. Kuid kas mitte ei tungi inimese ellujäämisinstinkt viimases hädas esile ja ei pane meid enda päästmiseks tegema hirmsaid tegusid? Selle raamatu kangelased vastasid nendele ja paljudele teistele küsimustele ja sellest olenes ka nende ellujäämine sõjas.

Raamat annab võimaluse tänapäeva inimesele süveneda ajalukku läbi teise inimese silmade ning seeläbi seda ka paremini mõista.

 

Kristiin Neiman, SR1.

Advertisements

Leave the reply

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s