Émile Zola “Söekaevurid”


Emile Zola (1840-1902) oli prantsuse naturalistliku kirjanduse rajaja, produktiivne autor ning  oma aja üks mõjukamaid ja autoriteetsemaid suurkujusid. On öeldud, et temas elas üheaegselt teoreetik, vaimukas kirjanik, poeet, teadlane ja optimist, kes kahtlematult uskus inimkonna progressi.

Kui mitmed Zola teosed on mõeldud pigem naissoost lugejale (Nana, Daamide Õnn, Thereze Raquin), siis Söekaevurid on kindlasti raamat, mis võiks haarata oma temaatikalt ja ülesehituselt mõlemat sugupoolt. Võib öelda, et Söekaevurid on teos kannatlikule ja uudishimulikule lugejale, kes oskab hinnata oivalist sõnademängu, kaasahaaravat teemaarendust ning konfliktse ühiskonna külge, millega meil on muidu raske kokku puutuda (kuigi sotsiaalsed probleemid oma sisu poolest ehk nii kauged polegi). 

Raamatu kangelane, noormees Etienne, satub väikesesse söekaevurite linnakusse Montsou, kus kogu kohalik pööbel töötab rasketes ja ohtlikes tingimustes söekaevanduses. Ta seisab silmitsi keskkonnaga, mis ekspluateerib oma elanikke igas vanuses, heitmata halastust nii väljaarenemata organismidele kui ka neile, kes ealistest iseärasustest tulenevalt enam tegelikult füüsiliseks tööks ei sobigi. Elu- ja töötingimused on peaaegu pöördvõrdelises seoses palgaga ning Montsou’s nähtu-kogetu kasvatab aatelises ja õiglustundega Etienne’is toimuva vastu suurt trotsi. Olukorra muudab värvikamaks (kuid mitte romantilisemaks) tärkav armastus, mida rõhub ja rõhutab masendav olukord perekondades, kus lapsed ei saa omandada haridust ning saavad rikutud juba enne, kui loodus neile selleks tegelikult loa on andnud. Etienne’il õnnestub õhutada kodanikel algatama streiki, mida ta paralleelselt omandatud teadmistega toidab ning innustab. Vaatamata sellele, et suurem osa tema kaastöötajatest streigiga kaasa läheb ja tema ideid toetab, kukutakse see algatus peale mitmekuist nälgimist ning vastupanu julmalt läbi. Töölised on sunnitud naasma kaevandusse ning leppima veelgi kehvemate palgatingimustega. Süzee kulmineerub tahtliku plahvatusega söekaevanduses, mille tagajärjel hukkuvad kümned töölised. Ka Etienne koos oma armastatuga on plahvatuse hetkel kaevanduses ning peab veetma 20 päeva pimeduses lõksus.

Söekaevurid on mitmekülgne teos, mida saab nautida kui intellektuaalset meelelahutust kui ka õpetust ajaloost ja ühiskonnast. Vaatamata  rõõmututele sündmustele, mis teost alatasa läbivad ning tõsiasjale, et huumorit ja helgemat hetke sealt ei leia, ei saa paradoksaalsel moel Söekaevureid pidada liiga depressiivseks. Realistlikud karakterid saadetuna võigastest kirjeldustest, mis nõuavad kohati ehk keskmisest külmemat närvi ja psühhoanalüütilist lähenemist, ei ole siiski ületanud seda inimlikkuse piiri, mis raamatu lugematuks muudaksid.

Zola teosed võiksid sobida ka lugejale, kelle jaoks tema eelkäia Balzac tundub liialt paljusõnaline või kirjeldustesse laskuv. Kindlasti soovitan seda teost lugeda aga kõigil snobismi ja üleolevusse kalduvatel noortel, et panna neid nägema mitte väga ammust olukorda, mis on andnud oma tugevad alged muutmaks ühiskondlikke struktuure ja korraldust. Zolal on justkui kogemata loonud täieliku arusaama sotsialismi tekke põhjustest ja selle arengust ning on kindlasti silmaringi laiendav tippteos.

Mainimata ei saa ka jätta, et Zola on üks mu lemmikutest.

 

Advertisements

One response to “Émile Zola “Söekaevurid”

  1. Selle retsensiooni kirjutas Marilin Järv AÜEP1

Leave the reply

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s