“Mees, kes teadis ussisõnu” A. Kivirähk


Raamat “Mees, kes teadis ussisõnu” on ühe mehe (Leemeti) jutustus sellest, kuidas ta üles kasvas. Tema katsumustest, arenemisest ja viimaseks jäämisest. Jutustus toimub ajal, kui viimased inimesed veel elasid metsas ja enamus neist kolisid linnadesse/küladesse moodsat euroopalikku elu elama.

Metsas elav rahvas oskas veel ussisõnu, mida neile õpetasid kunagi rästikud, kuna inimesed ja maod olid nagu vennad. Ussisõnu hakatakse unustama aja möödudes. Leemet õpib oma onu Vootele käest veel õigeid ussisõnu. Ussisõnade abil sai kergelt loomi tappa, kuna loomad allusid ussisõnadele. Metsas elas vähe rahvast ning see rahvas vananes, nii Leemet jääbki üksikuks. Tal õnnestub kaks korda abielluda, üks abikaasa Hiie tapetakse hundi poolt ja teine abikaasa Magdaleena tapavad raudmehed. Metsas on Leemetil kolm sõpra: Põrtel, Hiie ja Ints. Pärtel kolib külasse ja nende sõprussuhted kaovad. Ints on rästik, kes on Leemetile väga heaks sõbraks.

Põhja-Konn oli metsaelanike päästnud raudmeeste käest ja toonud neile palju varandusi. Kuid nüüd ta magas ja keegi ei teadnud, kus ta on. Selleks, et teada ja ta appi kutsuda, oli vaja paartuhat meest, et kõik kutsuksid teda ussisõnade abil, kuid see oli võimatu, kuna peaaegu keegi ei teadnud ussisõnu, ainult kümmekond inimesi. Leemet aga tahtis väga seda Põhja-Konna näha. Raamatu lõpus räägib Meeme enna oma surma Leemetile saladuse, et sõrmusega kotike, mille Leemet sai, on tehtud Põhja Konna nahast. Kui see kotike ära süüa, siis saabki näha Põhja Konna, kuid sel juhul peab Leemet olema elu lõpuni tema valvur. Leemet on õnnelik, et tema unistus läheb lõpuks täide. Selleks ajaks on ta viimane elanik metsas, teised on ära kolinud või surnud sõjas Raudmeestega.

Põhja Konn magab koopas sügavat und ja ei ärka kunagi üles. Leemet on väga õnnelik nähes seda suurt olendit, kelle nägemisest ta unistas juba väiksest saadik. Ta heidab Põhja Konna külje alla pikali ja uinub. Raamatu lõpuks on ta olnud 40 aastat Põhja Konna valvur. Ta käib vähe väljas, ainult siis, kui tahab süüa või värsket õhku. Ta peseb Põhja Konna, et ta veel rohkem läigiks. Leemet on oma eluga rahul, sest ta unistus on täitunud.

Raamatu ühed väga huvitavad tegelased on Karud, kes on naiste armukesed. Karud on siin hinnatud loomad naiste juures. Leemeti isa sai niimoodi surma, et kui tema ema jäi oma mehele karuga vahele, siis karu segaduse hoos hammustas mehel pea otsast ära. Peale seda hakkas Leemeti ema Karusid  vältima. Leemeti õde Salme hakkaski Mõmmiga elama ja elas kuni surmani koos õnnelikult. Leemet on viimane mees, kes oskab ussisõnu.

Mulle meeldis see raamat väga. Raamatus on kirjeldatud eestlast läbi naeru. Teos pani mõndade asjade üle päris sügavalt mõtlema. Teosel on paralleel olemas tänapäevaga, sellepärast oli ka seda huvitav lugeda. Ootused sellele raamatule olid üsna suured, sest olin palju head kuulnud raamatu kohta, ning võib õelda, et mu ootused täitusid. Teos on väga kaasahaarav ja põnev lugeda, enne ikka käest ei saa panna, kui leheküljed otsas.

Kätlin Lagemaa

TH1

Advertisements

4 responses to ““Mees, kes teadis ussisõnu” A. Kivirähk

  1. Madgaleenat ei tapnud raudmehed, vaid Hiietark.

  2. Pingback: Viimaste aastate menuraamatud – IGAVESEKS TARDUNUD PISAR

Leave the reply

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s