„Mees, kes teadis ussisõnu“ (Andrus Kivirähk)


Usun, et kõik on seda teost juba lugenud, kuid sellegi poolest sooviksin ma seda tutvustada. Oma lugemiselamusest kirjutades otsustasin keskenduda suhetele ja probleemidele, mis on peidus selles teoses. Usun, et antud romaan on meie põlvkonna „Tõde ja õigus,“ mida tuleb iga suvi vähemalt korra läbi lugeda, sest see aitab meil oma rahvust analüüsida läbi humoorikate sümbolite.

Antud teoses on väga palju tegelasi, kes kõik annavad oma  panuse suhete keerisesse. Raamatu tegevus toimub muinasajal, kui eestlased olid veel metsarahvas ning oskasid ka iidset ussikeelt, mille abil räägiti loomadega. Suhete probleemid aga kerkivad esile alles siis, kui muistne metsarahvas läheb kaasa kaugelt välismaalt tulnud uute kommetega ning kolivad külasse elama. Loomulikult on ka neid, kes jäävad oma esivanemate pärandile kindlaks ning jätkavad metsarahva elu koos vanade tavadega. Siit aga kerkibki  esile teose põhiprobleem, milleks on uute  ja vanade tavade  põrkumine ning selle mõju inimeste vahelistesse  suhetesse.

Muistne ja ühtne metsarahvas on jagatud nüüd kahte leeri ning kumbki pool vaatab olukorda oma mätta otsast. Antud teoses tulebki  väga hästi välja see, kuidas uus keskkond koos tundmatute kommete ja inimestega avaldab suurt mõju ühtse metsarahva omavahelistele suhetele. Vanadele traditsioonidele kindlaks jäänud ning ussikeelt kõnelevad eestlased peavad külasse kolinud kaasmaalasi reeturiteks ning rumalateks, sest viimased  usaldavad ja võtavad omaks pimesi mujalt tulnud raud- ja usumeeste õpetatud tavad igas eluvaldkonnas. Selle tulemusel on aga muistne metsarahvas välja suremas ja koos nendega ka ussisõnad. Samas peavad külaelanikud metsa jäänuid segasteks ning ei mõista, miks nad tahavad säilitada taolist eluviisi. Külaelanike arvamust mõjutasid uued traditsioonid ja uskumused, milleks oli vilja kasvatamine, leiva ning kördi söömine, kirikus käimine, munkade ja raudmeeste austamine.

Raamatus on väga palju erinevaid suhete probleeme, mis kõik suuremal või vähemal määral puudutavad ka peategelast Leemetit. Teose tegevuse vältel toimub pidevalt Leemeti eneseanalüüs, kus noormees on vahel oma käitumise üle uhke kui ka mõistab ennast jälle hukka. Leemet oli antud teoses ainuke selgelt ja iseseisvalt mõtlev tegelane, sest ta ei lasknud ennast teiste ideedel ning väärtustel pimestada. Ta jäi alati iseendaks, olgugi et vahel jättis enda arvamuse ütlemata. Soovitan seda raamatut lugeda kõigil ka neil, kes on seda juba korra lugenud. Ise olen seda raamatut juba väga mitmeid kordi läbi lugenud ja alati leian midagi uut enda jaoks. Minu jaoks on see parim teaos, millega üheskoos saab analüüsida nii ennast kui üldiselt Eesti ühiskonda!

Kristel Laurits SR-1

Advertisements

One response to “„Mees, kes teadis ussisõnu“ (Andrus Kivirähk)

  1. Pingback: Andrus Kivirähk « Stalkerid

Leave the reply

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s