Aive Raudkivi “Pilvedesse poodud lind”


“Teate küll, et elan haiglas. Ma ei saa hingata, neelata, häält teha, olen halvatud, vasak käsi veidi kõverdub, ka miimilised lihased ei tööta. Kõik, mida eluks vaja, tuleb torude kaudu – õhk kopsu ja toit makku. /-/ Ma ei mäleta toitude maitseid, seda, mis tunne oli telekat vaadata, vihmamärja metsa õhku sisse hingata või riideid kanda. Olen unustanud, millised nägid välja Eesti Vabariigi sendid.”

Selliste sõnadega kirjeldab oma seisundit Aive Raudsepp, müasteenia ja puuk entsefaliidi tagajärjel peaaegu täiesti halvatuks jäänud loo autor. Kuid ei tasu siinkohal minu postituse lugemist pooleli jätta ja arvata, et raamatus on kirjas äärmiselt muserdava ja masendava puudega inimese halamisest. Vastupidi- Aive Raudsepp on minu silmis kangelane, võitleja ja võitja.

Raamat “Pilvedesse poodud lind” koosneb kuuest kirjast, mis on loo peategelase poolt algselt adresseeritud vaid omastele ja lähedastele ning kirjutatud haigla-aastatel 2001 – 2003. Alustades kirjutamist, ei kujutanud ka autor ette, et ta tekstid hakkavad end ise edasi arendama ning nende loojat kannustama. Et liikudes sõprade vahel käest kätte, saavad nad sõnumiteks, hakkavad toetama nõrku või avama mõtteloidude silmi.

Tema raamatuks koondatud kirju ei saa nimetada autobiograafiliseks romaaniks, dokumentalistikaks või isegi mitte täielikuks kirjandusteoseks tema sõnade harjumuspärases tähenduses. Ja see polegi oluline, tähtsaim on sõnum.

Kuid aitab faktidest. Kirjeldaksin nüüd enda tundeid ja mõtteid, mis tekkisid antud raamatut lugedes. Avastasin teose juhuslikult Pärnu kolledži raamatukogu riiulilt, sotsiaaltöö raamatute valdkonnast. Mind paelus loo pealkiri ning üsna pea, kui olin lugenud sisukirjeldust, tundsin, et see on midagi, mida peaks lugema iga inimhing, kes pole õnnelik selle üle, millised võimalused tal elus on. Nagu enne juba mainitud sai, pole raamatu sisu absoluutselt negatiivne, Aive räägib isegi surmast omasel positiivsel moel. Raamatu peakangelanna pakatab optimismist, tänust ning näeb ilu enda ümber, isegi siis, kui peab peaaegu kõik päevad haiglavoodis lamades veetma. Raamatus kirjeldab ta süviti, kui ilus on tema jaoks igal õhtul näha päikese loojumist ning usub, et puue on kink Loojalt, midagi, millest võib kasu saada. Kasu saamisel tunneb ta, et on ühiskonnale vajalik, et ta saab seda muuta. Ja ta teebki seda- tema kirjutistes avalduvad mõtteterad, mis võivad muuta paljude teiste mõttemaailmasidki.

Usun, et tänu Aive kirjutiste lugemisele näen ma maailma veel paremas valguses kui enne. Ja ma ei liialda- see teos pani mind tõesti veel rohkem mõtlema, nägema seda, mida igapäeva elus nii iseenesestmõistetavana võtame. Tema lugu räägib ehtsa puhtusega sellest, kuidas vaid ÜKS hetk võib muuta kogu ülejäänud elu. ÜHE hetkega on harjumuspärane maailm täiesti tagurpidi pööratud ning inimene on lõksus omaenda kehas.

Mis teeb tema mõtted eriti eriliseks on see,et tal on mida ühiskonnale pakkuda ja ta on siiralt tänulik kõigile inimestele, kes tema ümber on.

Mind jäi eriti “kummitama” üks tema mõttearendus, mis raamatus kirjas järgmiselt.
“Ema hoidis ühte jalga veenilaiendite pärast taburetil, nagu alati ja rääkis: “Teie olete õnnelikud, sest teie olete terved. Mõni inimene ei näe või ei kuule, mõnel pole kätt või jalga. Need inimesed on väga õnnetud.” /-/ Niimoodi õpetatud inimestel tekkib ettekujutus, et füüsiline puue tähendab mingit kujuteldamatut kannatust ja neil võib kujuneda soodumus panna kohe plehku, kui mõni sant vaatevälja satub. Lastele tuleks õpetada, et vaegurid on samasugused nagu kõik teised, kuid nad vajavad erinevates olukordades abi, ja õnnetud on nad siis, kui keegi neid ei aita.”
Sotsiaaltöötajaks õppides avas see katkend minu silmad täielikult. Isegi minul tekib vahel vastikustunne, kui näen enese läheduses inimesi, kes on teistmoodi. Ma ei näita seda välja, aga mõnikord haletsen neid. Mõistan, et teen valesti, sest ka nemad on nii-öelda tavalised inimesed. Ka neil on hing, süda, mõistus. Ja ehk on neil tõesti kõik korras seni, kuni neil on keegi, kellele toetuda, keda nimetada oma Müüriks, Kaljuks.

Teos kinnitas mulle, et olen valinud õige ala. Motiveeris mind edasi püüdlema, pingutama, et edaspidi olla abivajaja jaoks olemas. Olla tema Müür, Kalju, millele toetuda, et vaegur saaks kangelaseks, võitlejaks ja võitjaks.

Triin Mäger

Advertisements

Leave the reply

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s