Nicolas Bacaër „A Short History of Mathematical Population Dynamics“


Tundub hirmus jah? Tegelikult ongi hirmus, hirmus huvitav kusjuures :). Natuke pean rääkima ka selle raamatu minuni jõudmise teekonnast, sest sisu pole mõtet väga rääkida, seal on liiga palju valemeid ja ma ise pole ka sellest veel päris läbi ennast närinud ja pigem tahan peatuda sellel blogi tutvustaval osal, mis soovitab millegi tuttava täiesti uuel moel nägemist kirjeldada.

Raamat jõudis minuni nii, et kolasime RagnarÕ-ga kirjastuse Krisostomus kodulehel, et realiseerida 200€ kinkekaart, mille e-kursuse kvaliteedimärgi konkursil kevadel saime. Mõtlesin, et võiks midagi erialaga seoses ka valida ja lisaks ühele statistika-alasele raamatule, mis pole kahjuks siiani minuni jõudnud, jäi näppu see raamat. Raamatu kirjelduses öeldi järgmist (minu vaba tõlge inglise keelest, vabandust konarlikkuse pärast) : “Matemaatika roll bioloogias, meditsiinis ja sotsiaalteadustes on olnud üpris tagasihoidlik, kuid tänu moodsate arvutite tekkele ja nende abil simulatsioonide koostamise võimalusele, on see siiski muutunud järjest olulisemaks. Käesolev raamat esitab ülevaate mitmest olulisest teemast nagu  eksponentsiaalne kasv, stohhastiliste mudelite areng, kaootilised populatsioonid, kus determinism ja juhuslikkus on läbi põimunud, Eulerist ja Malthus’ist kuni Hiina ühe-lapse poliitikani ning  Mendeli seadustest ja perekonnanimede väljasuremise küsimusest kuni perkolatsiooni teooriani epideemiate levikul. Raamatu lugeja näeb erinevatest vaatenurkadest probleeme, millega teadlased kokku puutuvad, kui valitsused küsivad neilt usaldusväärseid prognoose aitamaks tõkestada epideemiaid nagu AIDS, SARS, seagripp, haldamaks taastuvaid ressursse nagu kalavarud ja geneetiliselt muundatud organismid või ette nägemaks demograafilisi probleeme nagu inimkonna vananemine.”

Kui raamat jõudis minuni, siis tundus see olevat lihtsalt üks  ilus ja kollane raamat hunniku valemitega ja panin ta riiulisse oma aega ootama, sest arvasin, et oma doktoritööga ma seda nagunii seostada ei saa, kuid kuna terve juulikuu on mul maatöid tehes tiksunud peas sügisel alustava matemaatika tasanduskursuse koostamine, siis sirvisin seda raamatut põhjalikumalt ja tulin täitsa hea idee peale. Idee seisneb ühele küsimusele vastamises, mida majanduse üliõpilased mulle alatasa esitavad ja millele pean igal aastal vastust andma, aga nüüd hakkab seda küsimust minult küsima umbes seitse korda rohkem üliõpilasi ja miks pean mina sellele vastama, kui meil on olemas hunnik teaduskirjandust, kust nad võivad seda vastust ise otsida. Lisaks on esimene kursus piisavalt hea materjal, et sundida neid midagi natuke keerulisemat tegema, sest nad ei oma veel ettekujutust, et äkki saab lihtsamalt ka ja mina olen alati oma kursustel lähtunud sellest, et tee tööd, siis tuleb ka armastus… Töö vastu 🙂

Raamatu sisust (160lk) rääkides võib öelda, et seal on 25 3-7 lk pikkust lühiülevaadet matemaatilistest probleemidest kronoloogilises järjestuses koos linkide või allikatega edasiseks lugemiseks alustades Fibonacci jadast (1202.a.) ja lõpetades Hiina ühe-lapse poliitikaga (1980.a.). Mõnes artiklis on rohkem, mõnes vähem valemeid, kuid kuna gümnaasiumis on enamust neist probleemidest rohkem või vähem käsitletud, siis võiks see olla esmakursuslastele (põhiõppele eriti) paras väljakutse, et juhatada neid sisse nö päris teadusesse.

Kandela Õun

 P.S. Kui nüüd kedagi hakkas painama, mis küsimus see on, mida minult küsitakse, siis on see tegelikult väga lihtne – miks on matemaatikat vaja? Ma olen tänulik iga vastuse eest, mis minuni jõuab, sest neid vastuseid on vist mitu miljonit…

P.S.S. Lisaks pean  omast kogemusest ütlema, et tegelikult on hea suvel raamatutest üldse kauge kaarega mööda käia, sest siis tekib selline raamatulugemisenälg, et kevadel hirmsana tundunud kaks raamatut (Elliott’i ja Ray „Key Contemporary Social Theorists“ ja  Baert’i „Philosophy of the Social Sciences“) suisa tirivad enda poole 🙂

Advertisements

One response to “Nicolas Bacaër „A Short History of Mathematical Population Dynamics“

  1. Milleks on matemaatikat vaja, sellele küsimusele saab vastuse Stieg Larssoni Millenniumi-triloogia teisest osast “Tüdruk, kes mängis tulega”. Lisbeth Salander on pärast pahadelt ära kanditud raha omanikuks saamist puhkusel Kariibi mere saarel ja loeb L. C. Parnault’ “Dimensions in Mathematics”. Ta on selle raamatu ostnud Rooma ülikooli raamatupoest, sest enne seda oli ta ajaviiteks lugenud artiklit sfäärilisest astronoomiast ning otsustanud selle hämara asja kohta rohkem teada saada. Tuletagem meelde, et Lisbeth on autistlik häkker, kes on koolist antisotsiaalse käitumise pärast välja visatud. Me saame teada, kui köitev on matemaatika ja milliseid uusi maailmu see meile avab.
    Diana, eesti keele lektor

Leave the reply

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s